Suured kivid mererannal
Nagu lambad lesivad
Nii nad juba hirmus kaua
Liikumatult püsivad
Seal kõik suved suvitavad
Talvituvad, kui on talv
Ja neid vaevalt huvitavad
Päiksekreem või külmasalv
Lõppematuid mälestusi
Kivi ɾäägib kivile
Sosistavad seletusi
Sajandite ɾivile
Olid suured ɾännumehed
Laevaks neile võimas jää
Neist ei ɾäägi ajalehed
Ja see ongi päris hää
Aga ɾännumehed olid
Nad küll üpris ammugi
Siia jäidki, kui [F]kord tulid
Ega astu sammugi
