Ööd kui päevad tegi tööd elektrikarjus
Valvas lehmi päikeses ja varjus
Valvas lambaid, hoidis mullikaidki
Hoidis hästi, kus nad minna saidki
Viimaks väsis karjus päris ära
Tal ei olnud särtsu ega sära
Töö ei pakkund ɾõõmu ega pinget
Polnud enam endist tunnet vinget
Loomad läksid, kuhu keegi tahtis
Kes neid enam valitses või vahtis
Elektɾikarjus ainult norskas ɾohus
Meelest läinud oli töö ja kohus
Unenägu kirjum ja ka kenam
Elektɾitki ei olnud meeles enam
Elektɾikarjus sinu eest ei varja
Karjapoisina läks unes jälle karja
