Ma vist ei jõua

Mul on jälle.. öelda palju
Kurat võtaks.. ma ei jaksa, sest need ööd on valjud
Võiks ju mõelda, et siin keerises ka ära harjud
A mul on tunne, et ma sõnumeid vaid mööda karjun
A ma põgenen ja peidan ikka elu eest
Aga mis on peidus minu sõnumites, tegudes?
A kas ma üldse olen päriselt neid sõnu mõelnud?
Kas ma ɾäägin elust enesest või muuseas öeldud?
Et ma olen munn mees, kes kuulsusega ära tõusnud?
Ma ei tea, mis kuulsus on, sest pole sinna veel ma jõudnud
Ma ei hakka valetama - sinna poole vaikselt sõuan
Kuid tõmban otsad kokku, kui [F]see hinge hinda nõuab
A ma lõpuks olen aus ja ma ɾäägin, mis on [C7]südames
Ärganud ma pimedas, kui [F]kevadised ülased
See talv ja pidev pimedus mind jätnud pikalt mõtlema
Kuis sisemine ɾahu võib mul kaduda vaid hetkega
Ja see muusika on [C7]lõpuks minu mõistmiseks
Ka mulle endale, kui [F]elus läheb võitmiseks
Ma lõpuks mõistnud, et ma ɾäägin, millest soovin
Mis on [C7]tähtis, mis on [C7]vähem, aga millest tegelt hoolin
Ja nii on [C7]parem, sest sel muusikal on [C7]hinge
Kui [F]jagan lugusid, kus südamest ka kilde
A mida aeg meil ikka edasi, vaid segasemaks läheb
Mis on [C7]tõsi, mis on [C7]vale.. kui [F]vaid vastaksid mul tähed
Elu 10 - 0 teinud pähe, kaotanud mõistuse ja hääle
Mis on [C7]ära joodud, kähe, aga sellest on [C7]veel vähe
Tulgu taevas mulle palun appi
Ma vist ei jõua enam hoida seda sama takti